Kollane karikakar

Anthemis tinctoria

Kollane karikakar üks karikakardest ja märksa tavalisem kui valge karikakar. See, mida rahvahulgas sageli karikakraks nimetatakse, on botaanikutelt saanud nimeks hoopis härjasilm. Kollane karikakar on vastuoluline taim. Teda võib leida nii kuivadelt niitudelt kui ka söötis põldudelt, kuivadelt teeservadest jm. Taim on kaheaastane ja nõuab pikemaajaliseks uuenemiseks vaba mullapinda. Kuivadel niitudel leiab ta oma koha kergemini. Viljakamatel aladel nõuab aga mõningat mullaharimist. Kui ise ei viitsi, siis ka muttidest piisab.

Harilik koldrohi

Anthyllis vulneraria

Tegelikult oleks üldjuhul harratusbotaaniku ausam nimetada Seda taime lihtsalt koldrohuks, sest koldrohtusid on terve hulk pisiliike, mida tunnevad vaid just selle liigiga tegelevad teadlased. Koldrohud ise oma keerulise süstemaatikaga pead ei vaeva, vaid kaunistavad oma kaunite hele- või erkkollaste, vahel lausa veripunaste, õitega peamiselt kuivasid ja lubjarikkaid niite. See ei tähenda aga, et koldrohte näeb vaid Põhja- ja Lääne-Eestis. See kaunist taim võib sind üllatada ka mujal. Koldrohi on suur kimalaste lemmik.

Põldpuju

Artemisia campestris

Põldpuju on üks meie pujudest. Põldudel, söötidel ja aiamaadel on tuntud pigem harilik puju. Põldpuju on harilikust märksa tagasihoidlikum taim ja erinevalt harilikust ei ole tegelikult sugugi põlluumbrohi vaid pigem kuivade kasvukohtade taimestikule õhulist struktuuri andev peeneleheline taim. Õiteilu ei maksa põldpujult oodata, kuid üksikute taimedena kasvades on ta õitseval niidul väga dekoratiivne. Sugugi kõik põldpujud ei õitse igal aastal ja sageli on taim leitav hoopis oma punakate rootsudega peenete erkroheliste lehtede järgi.

Kerakellukas

Campanula glomerata

Kerakellukas on üks mitmest kellukaliigist Eestis. Võib vist mõningase julgusega öelda, et kellukatest on ta ka kõige tavalisem. Kera nime on ta ära teeninud ilmselt teiste kellukatega võrreldes üsna keraja õisikuga. Kerakellukas õitseb pikalt ja kui heina teha heinaajal, siis rõõmustab ta silma ka niidujärgses ädalas. Mõni taim võib õitseda veel septembri lõpuski.

Kerakellukas eelistab kuivemaid kasvukohti ja ei pelja ka poolvarjulisi kasvutingimusi.

Suureõiene kellukas

Campanula persicifolia​

Suureõiene kellukas on üks meie kauneimaid ja võib vist öelda ka, et ihaldatumaid niidulilli. Kelle niidul õitseb suureõiene kellukas, võib oma niitu tõepoolest ehtsaks niiduks pidada. Tegelikult on lill aga üsna leplik, kasvab üsna erinevates tingimustes ja talub suurepäraselt ka varjukamaid kasvutingimusi. Taim levib meelsasti seemnetega. Eriti rikkalilikut õitseb ta lillepeenras kasvatatult. Rahva seas on suureõiene kellukas tuntud sageli kurekatla nime all.

Harilik köömen

Carum carvi

Köömneid tunneb küll igaüks. Kui mitte välimuse järgi, siis maitse järgi kindlasti. Erinevalt enamikest teistest maitsetaimedest on köömen aga täiesti kodumaine liik, mis eelistab kasvukohana pigem kuivi ja mõõdukate häiringutega kasvukohti. Nii leiab teda üsna sageli teedeservadest, karjamaadelt ja kuivadelt niitudelt. Tegemist ei ole aga liialt silmatorkava liigiga ja enamasti teda õitseajal tähele ei pandagi. Väikestel armsatel putkedel (nii nimetatakse sarikaliste sugukonda kuuluvaid taimi) on aga alati oma roll täita niidutaimestiku kui terviku loomisel. Köömen on kaheaastane taim ja peab saama end seemneliselt uuendada.

Harilik härjasilm

Leucanthemum vulgare

Harjasilm on üks mitmest rahvahulgas karikakarana tuntud lilledest. Sarnase õiega liike on tegelikult mitu, üks neist on ka tegelik valge karikakar. Võrreldes härjasilmaga on päris karikakar aga üsna harva nähtav taim. Härjasilm on tuntud ka muude nimetustega, millest teisel kohal on kahtlemata kanaperse. Nimi nimeks, kuid härjasilm on üks meie tavalisemaid ja levinumaid niiduliike, mis pea kohustuslikuks väga erinevatel niidutüüpidel. Härjasilm paljuneb seemnest meelsasti ja heades kasvutingimustes võib üllatada esimeste õitega juba esimesel kasvuaastal. Enamus taimi hakkava õitsema siiski alles teisel aastal.