Niiduhaljastuse rajamise algtõed

Järgnevalt on kirjeldatud niiduhaljastuse rajamise algtõdesid. Päristõed võivad kirjeldatust mõningatel juhutudel erineda, sest igal alal on erinev mullastik, mikrokliima, niiskusrežiim jne. Parima tulemuse saamiseks konsulteeri enne alustamist meie spetsialistidega. Suuremate projektide puhul on kasulik kutsuda meid tulevasi külvialasid üle vaatama.

Järgnev juhendmaterjal sisaldab nii ülevaadet niitude ajaloost, ökoloogiast, osast põllumajanduses ja elurikkuse kaitses, kui ka praktilisi näpunäiteid niitude rajamiseks ja hooldamiseks. Kui niitude taust on sulle selge, siis kasuta allolevaid nuppe ja hüppa kohe praktiliste asjade kallale.

Niidu rajamine

Niidu hooldus

Mis on niidud?

Niitudeks nimetatakse alasid, kust meie esivanemad veel sadakond aastat tagasi kariloomadele talviseks toitmiseks heina tegid või millel suviti loomi karjatati. Võiks ju olla ka nii, et niitudeks nimetame alasid, mida niideti ja karjatatavaid alasid nimetame karjamaadeks. Tegelikkuses kasutati erinevaid alasid aastati erinevalt ja kindlat erinevust niitude ja karjamaade vahel ei olnudki. Paljudes Eesti piirkondades juhtus sedagi, et niit vahepeal üles künti ja teda mõned aastad põlluna kasutati. Üldiselt oli siiski nii:

  • viljakaid ja parasniiskeid alasid kasutati põldudena;

  • mõõdukalt viljakaid, kuid probleemseid alasid (talust kaugel, üleujutatavad, keerulise ligipääsuga) alasid kasutati heinamaadena;

  • väheviljakaid alasid kasutati karjamaadena.

Üldiselt oli maarahval kombeks end oma talu saadustega ära elatada, tootes oma maadel nii leivavilja kui ninaesist kariloomadele. Kehvema maaga taludes künti ka siis, kui muld viletsavõitu ja parematel muldadel tehti heina ka maadel, mida oleks kaasaja põllumajanduslikus mõistes tark olnud põlluks harida. Seetõttu olid niidud levinud üle kogu Eesti ja moodustasid olulise osa meie maastikupildist.

 

Kuhu niidud kadusid?

Niidult saadav hein on kariloomale parim ninaesine. Heina süües elab loom kaua ja on hea tervise juures. Paraku ei anna selline loom just väga palju piima ega kasva väga kiiresti väga suureks. Vanarahvale oli toiduturvalisus aga eluliselt oluline ja nii võidi leppida ka veidi kesisema piimaanni ja juurdekasvuga. Karilooma oluline omadus oli, et ta pidas siinsetes tingimustes vastu ja tema abil toidutootmise peamine eeldus oli, et ta ei surnud ära. Kaasaegne toidutootmine ei eelda, et loom elab kaua või et ta oleks vanuigi hea tervise juures. Agrotehnika, mineraalväetised ja maaparandusoskused muutsid paljud endised niidud kiiresti viljakandvateks põldudeks. Loomadegi varasemalt u 300-st taimeliigist koosnev looduslikest taimedest menüü kahanes kultuurrohumaadelt saadavaks 5 – 10 liigiliseks, kuid väga toitvaks. Osa põlluviljastki rändas kariloomade lõugade vahele, muutes nad nimetuteks piima-, liha- villa- või munamasinateks.

Metsa oli sajanditaguses Eestis teatavasti vähe ja suur osa kaasaegseid metsi paikneb endistel niidualadel. Osa sellest on istutatud, osa aga niitude hülgamisel ise kasvanud. Hüljati peamiselt väheviljakad, soised ja muud niidud, millel mullaharimine oli takistatud. Osasid neist prooviti metsastada, enamus aga võsastus ja seejärel metsastus ilma inimese kaasabita. Niiskemad niidud kasvasid sageli kinni hoopis pillirooga. Paljudele omaaegsetele linnalähedastele niidualadele kerkisid aga uuslinnaosad. Nii on sajanditagustest niidualadest kaasajani vastu pidanud vaid umbkaudu 5 %.

 

Miks niidud head on?

Elurikkus on kummaline asi. Ükski liik ei ole looduses üksi, vaid sõltub teistest liikidest ja nende tegevustest. Kõik kaasaegsed looduslikud liigid on miljonite aastate jooksul toimunud aeglase evolutsiooniprotsessi tulemus. Rohttaimed ei ole suured nagu puud. Nende eksistentsi saladus peitub asjaolus, et nad suudavad taluda rohusööjate loomade toitumisega kaasnevaid ebameeldivusi. Nad taastuvad kiiresti ja suudavad kiirelt kasutusele võtta rohusööjate seedekulgla ülejääkides peituva rammu. Puud naudivad suureks kasvanult küll suhtelist puutumatust, kuid suureks kasvada õnnestub neist vaid väga vähestel. Rohusööjad on puittaimedega eriliselt halastamatud. Evolutsioonis on edukuse mõõdupuu aga ainult tulevaste põlvede järeltulijate arv ja selles osas on suurte ja väikeste oleste võistlusreeglid väga sarnased.

Ajaloo jooksul on inimene maamunalt pühkinud loendamatu arvu suuri sohusööjaid metsikuid loomi. Mõne neist ta siiski kodustas ja ehkki rohusööjate liigirikkus maastikes on drastiliselt vähenenud, on kodustatud rohusööjate tegevuse tõttu nende abil tekkinud rohumaakooslused suuresti säilinud. Öeldakse, et niidud on pool-looduslikud taimekooslused. Pool loodusest, pool inimtegevusest. Et aga inimene ise ikkagi rohtu ei söö ja et kooslustena on niidud kunagiste looduslike rohumaade õigusjärglased, võime neid vabalt ka pärislooduslikeks nimetada.

Niidud on Eesti kõige elurikkamad ökosüsteemid. Üle poole Eesti rohttaimeliikidest on seotud just niitudega. Sama saab öelda pea kõigi organismirühmade kohta, kui vast vee-elukad välja arvata. Elurikkust patta panna ei saa. On ju nii? Selgub, et saab küll. Lisaks sellele, et suurt osa elurikkusest kõlbab patta pandult süüa küll, on niitude elurikkuse vajalikkus inimesele märksa laiem. Ehkki kaasajal paistab põllumehele sageli, et mahe taime- ja loomakasvatus on pea võimatu, on seda siinsetel aladel viljeletud siiski tuhatkond aastat ja rohkemgi. Seda ilma igasuguste kunstväetiste ja agrokemikaalideta. Niitudel oli selles agraarses imes vaat et keskne roll.

On loomulik, et maalt saaki kokku kogudes viime sealt ära ka taimestikku seotud edasiseks taimekasvuks vajalikud väärtuslikud toitained. Võiks arvata, et nii muudame niidu mõne aastaga viljatuks kõrbeks. Tegelikult aga nii ei ole. Toitained satuvad mulda kahel peamisel viisil: õhust mõnede elusorganismide abil (peamiselt bakterite abil lämmastik) ja mulla mineraalse osa (savi, liiv jms) aeglasel keemilisel lagunemisel (kõik muud vajalikud mineraalaeined). Väike osa sadeneb ka tolmuna õhust. Nimetatud protsessid on looduses küllalt aeglased, kuid niiduliigid on sellega kohastunud. Toitainete vähesus niidutaimedes on ka üheks põhjuseks, miks niiduhein looma kiirelt kasvama ja ohtralt piima andma ei pane. Samal ajal on niit oma taimetoodangus ebatavaliselt järjekindel. Lausa nii, et saame teda nimetada jätkusuutlikuks põllumajandussüsteemiks. Loomade niiduheinasöömisest tekkinud väljaheidetest moodustus väärtuslik sõnnik, mis viidi viljapõllule põllurammuks. Et kogu see toitainete liikumine niidult lauta ja siis põllule, toimus suletud süsteemis nimega talu, ei läinud kokkuvõtteks midagi sellest kaduma.

Niitude olulisus sellega aga ei piirdu. Inimese toimetustel on alati mängus ka looduslikud abilised. Ka siis, kui neile suuremat tähelepanu ei osata pöörata. Kimalased, looduslikud mesilased, liblikad, aga ka mitmed kärbse- ja mardikaliigid aitasid tolmeldada taluniku põllu- ja aiakultuure ning põllukahjurid leidsid oma otsa looduslike ämblike, röövmardikate, konnade, sisalike ja lindude nokkade ja lõugade vahel. Agrokemikaale polnud sellises süsteemis vajagi. Põllud aga ei suuda sõbralikele organismidele toitu ja eluaset pakkuda aastaringselt. Suurem osa neist olestest oli suuremal või vähemal määral seotud just niitudega. Jah, reeglina ei suuda looduslikud kiskjad oma põllukahjuritest saakloomi viimse isendini maha murda nii nagu seda teeb hea agrokemikaal. Kahjuritele ohverdatav saagiosa on aga vaadeldav ökosüsteemi toimimise eest makstava tasuna.

Aga ka see pole veel kõik! Niidud vormisid meie maastikke ja sellel omakorda võrsus meie rahvuskultuur. Kõigi selle talurahvaarhitektuuri, rahvariiete, -laulude, -tantsude ja -juttude taustal oli ju tegelikult ka niiduline pärandmaastik. Võime küsida, kas labajalga saab tantsida ilma pasteldeta? Ilmselt ei saa. Aga kas labajalga saab tegelikult tantsida asfaldil?

 

Miks peaks niite nüüd uuesti rajama?

Kõigepealt seetõttu, et muul viisil neid taastada ei ole alati enam võimalik. Taimeliigid ei teki niisama, vaid arenevad seemnetest. Pärandmaastikus, kus niidud on valdavaks maastikuelemendiks, ei ole see probleemiks. Ka hüljatud põld muutus niiduks üsna kiiresti kõrvalolevatelt niitudelt levivate seemnete abil. Kaasajal on vähesed säilinud niidud aga enamasti taastatavatest niitudest väga kaugel ning säilinud niitudelt välja levivad seemned satuvad suure tõenäosusega hoopis põllule, metsa või asfaldile, kus neil lootust suureks taimeks kasvada ei ole.

 

Miks peaks koduaia, linnapargi, teeääre vm haljastamisel otsustama niidu rajamise kasuks?

Elurikkus on päriselt rikkus. Iga ruutmeeter pakub eluvõimalust sadadele liikidele ja tuhandetele elusisenditele. Elurikkuse kadumise ajastul on see suur asi. Me võime liike jaotada ohustatuiks, kaitset vajavaiks, mitteohustatuiks või tavaliseks. Tõde on aga, et kaasaegsete inimtekkeliste keskkonnaprotsesside jätkudes on, väheste eranditega, aga kogu kaasaegne elusloodus väljasuremise poole teel. Me loodusearmastajatena loodame, et see tee muutub aga seni see oluliselt siiski muutunud ei ole. Seega on iga elurikkuse laiguke sinu panus looduskaitsesse. Nimetame seda igaühe looduskaitseks.

Pragmaatilisemast vaatenurgast vaadates on aga enamik nõus, et muruniitmine on tüütu, mürarikas, keskkonda kahjustav ja sageli ka mõttetu. Ja seda 10 – 15 korda aastas. Roheline on ilus värv ja pöetud murul on omad võlud. Lisaks rohelisele on loodusel aga palju värve pakkuda, mis hoolsal muruniidukiomanikul nägemata jäävad. Suvine mesilaste ja kärbeste sumin on alla jäämas murutraktori mürinale aga kas me seda ikka tegelikult ka tahame?

Niida niitu üks kord aastas. Tee seda vikatiga nagu esiisad või moodsama tehnikaga ja mürinaga. Ikkagi on müra vähem, putukaid ja lilli rohkem ja sinul meelerahu. Nii peabki olema!

 

Niidu rajamine

Mullast

Üldjuhul saab pikaajalise õiterikka niidu tagasihoidlikuma mullaviljakusega aladel. Kipub nii olema, et Eestis on suurem liigirikkus seotud just madalama mullaviljakusega. Vanasti aeti sellistele aladele enamasti lambad, sest heinategu oleks olnud tühi vikativehkimine ja lehm oleks sellistel aladel kiiresti ahtraks jäänud.

Taimedele tegelikult mullaviljakus meeldib ja seda peaaegu et liigist sõltumata. Looduses taimed aga konkureerivad omavahel ja osad taimed suudavad viljakust teistest märksa paremini ära kasutada. Nad kasvavad suuremaks, varjates väiksemate eest valguse, nende juured aga ulatuvad sügavamale võttes mullast rohkem toitaineid ja vett. Väiksemema kasvuga liikidele selliste suurete kõrval ruumi ei jagu. Nende eelised avalduvad just väiksema mullaviljakusega aladel, kus suurtele ressursse väheks jääb.

Tegelikult ei ole viljakamatel aladel asuvad niidud sugugi väheviljakatest halvemad. Tuleb vaid arvestada, et hein kasvab seal kõrgemaks. Mulla viljakuse vähendamiseks on küll erinevaid meetodeid, kuid enamasti on need üsna töö- ja energiamahukad. Ka sedavõrd, et niidu loomise keskkonnasõbralikkus võib sattuda kahtluse alla. Seetõttu soovitab Nordic Botanical rajada niitu just sellele mullale, mis teil juba on ja viljakama mulla korral valida seemnesegu just sellistele kasvukohale sobivatest liikidest.

Teine lugu on aladel, kus mulda ei ole ja kus kogu haljastus tuleb rajada täiesti tühjale kohale. On need siis ehitusalad, rekultiveeritavad karjäärid, tiikide rajamisest jäänud tasandatud pinnas vms, muld tuleb sellistele aladele uuesti laotada ja seljuhul on valikuid natuke rohkem. Soovitame sellisel juhul kasutada võimalikult kohalikku mulda. Mulla viljakuse vähendamise asemel on võimalik taimedele kättesaadavate toitainete hulka vähendada ka mullakihi väikese paksuse abil. Kui madal mullaviljakus on teie soov, siis soovitame kasutada kuni 5 cm paksust mullakihti. Selle all võiks olla kohalik mulla lähtekivim, on selleks siis kruus, moreen, liiv või muu materjal.

Mulla omadusi saab kirjeldada mitmeti ja loomulikult saab seda teha kõige täpsemalt mullalaboris. Laborid on aga suuremalt jaolt keskendunud põllumajanduskultuuridele sobivate tingimuste hindamisele, millest looduslike liikide kasvutingimuste hindamiseks sageli ei piisa. Näiteks ei ütle mullalaborid enamasti midagi mullaelustiku kohta, mis aga looduslikele taimedele võib olla keskse tähtsusega. Seetõttu soovitame mulla omaduste määramisel pigem vaadata, millised taimed piirkonnas looduslikult kasvavad. Kui ise taimi ei tunne, küsi kelleltki kes tunneb või saada meile piirkonnale tüüpilisest rohumaast pilt. See ei pea olema ilmtingimata niidukooslus. Ka jäätmaadel või tee- ja põlluservades kasvavad taimed kõnelevad üht-teist mullast, millel nad kasvavad.

Niidu rajamine ei ole siiski põllumajandus või aiandus, et mida külvad, seda lõikad. Ökoloogia on keeruline nähtus ja üks ja sama seemnesegu annab erinevatel aladel alati veidi erineva niidu. See on ka üks põhjuseid, miks meie seemnesegud on väga liigirikkad. Külvates 30-st liigist koosnevat segu võite saada pikaajaliselt niidu, millel kasvab külvatutest vaid 25. Kes on need viis, kes vastu ei pea, on sageli aga ennustamatu.

 

Seemnete valik

Taimede eluiga

Taimede eluiga on erinev, kuid laias laastus jagunevad nad ühe-, kahe- ja mitmeaastasteks taimedeks e püsikuteks.

Üheaastaste taimede elutsükkel seemnest idanemisest seemnete külvamise ja surmani toimub ühe aasta jooksul. Niidutaimede hulgas üheaastasid taimi tegelikult ei ole. Nordic Botanical seemnevalikus on üheaastased liigid siiski esindatud (põldmagun, rukkilill, äiakas, põld-varesjalg). Need on mõeldud kas lühiealiste õiterikaste alade rajamiseks või püsivate niidukoosluste rajamisel esimese aasta silmailu jaoks. Üheaastased taimed kasvavad kiirelt ja õitsevad rikkalikult. Nende päriskoduks on ajutised kasvukohad nagu mereheidise vallid, jõgede leetseljakud, mutimullahunnikud ja metssigade tuhnimiskohad. Suurt osa üheaastasi taimi tunneme me aga põllu- ja aiaumbrohtude halvamaigulise nimetuse all.

Mis üheaastastel puudu on, on konkurentsivõime püsikutest taimedega. See tähendab, et püsiva niidu rajamisel kaovad nad kooslusest hiljemalt teisel kasvuaastal. Pane tähele, nn "lilleniidu" seemnesegud, mida müüvad mitmed seemnemüüjad, sisaldavadki vaid neid lühiealisi liike! Sedalaadi lilleilu kestab vaid ühe aasta ja selle kordamiseks pead oma "lilleniidu" igal aastal mullaharimise ja külviga uuesti rajama!

Kaheaastaste taimede elutsükkel koosneb kahest aastast, millest esimesel kasvatatakse juur ja lehed, teisel aastal lisanduvad varred, õied ja seemned. Seejärel taim hukkub. Kaheaastaseid liike niitudel juba leidub, kuid mitte palju. Meie liikidevalikus on nende hulgas näiteks metsporgand, köömen, kollane karikakar, kassi- ja kuldristik, harilik kellukas ja harilik ussikeel. Kaheaastased liigid õitsevad looduslikel niitudel sageli edukalt niitmisjärgses taimestikus e ädalas ja tagavad sellega oma seemnelise uuenemise. Kui teil on aga väike niidulapp, võite mõned kaheaastased õitsemisaastal niitmisest ka säästa.

Püsikutest taimed on mitmeaastased. Osa neist võivad olla ka väga pikaealised kasvades ühe koha peal aastakümneid, vahel ka sadu. Osad liigid on siiski dünaamilisemad, kuid püsikuid iseloomustab alati see, et nende eluiga ei ole nende kasvutsükliga kuidagi kindlalt määratletud. Enamasti on püsikud tugevad konkurendid ja nende seemneline uuenemine ei ole neile iga-aastaselt vajalik. Püsikud kannatavad hästi niitmist, karjatamist, tallumist jms.

Taimedest sageli püsivamad on nende seemned. On omamoodi botaaniline müsteerium, kuidas seemned otsustavad, millal idaneda ja millal mitte. Enamasti ei ole olud niidul seemnest uue taime kasvamiseks soodsad ja seemned otsustavadki mitte idaneda. Nii koguneb aastate jooksul mulda arvestatav kogus mitteidanenud kuid täiesti idanemisvõimelisi seemneid, mis moodustavad nn seemnepanga ja ootavad paremaid aegu. Paremad ajad saabuvad kui vikat tungib väsinud niitja käes mulda, kui kariloomad tallavad sisse uue raja, kui mutt ajab maapinnale mullahunniku või metssiga otsib niidutaimede maitsvaid juurikaid ja mulla üles tõngub.

 

Liikide valik

Nagu öeldud, kasvavad pea kõik taimed meelsasti viljakas mullas. Ka need, mis looduses kasvavad vaid väga kehvades tingimustes. Niidu rajamisel aga jäävad kehvematele tingimustele kohastunud liigid viljakamatele tingimustele kohastunud liikidele konkurentsis alla ja seetõttu on liikide valik niidu rajamisel siiski väga oluline. Oleme koostanud erinevate kasvukohtade jaoks erinevad seemnesegud. Sageli liigid neis siiski suurel määral kattuvad, sest paljud liigid on paindlikud ja suudavad kasvada väga erinevates tingimustes. Sageli on nad erinevates tingimustes kasvades ka erineva väljanägemisega. Nii on aas-ristik kuival loopealsel vaevu 15 cm kõrgune ja paari õisikunutiga taim, viljakal mullal moodustab aga poolemeetrise läbimõõduga lamanduvate vartega ja sajakonna õisikuga lopsaka puhma.

Mingil määral saad aga oma koduaia niiduliike aga ka ise valida. Selleks pakume seemneid ka liigikaupa ja saame koostada neist erinevaid segusid. Kui sulle näiteks mõni liik ei sümpatiseeri, saad koostada segu, kus seda liiki ei ole. Liigikaupa saad seemneid lisada ka olemasolevale niidule, kust sulle meeldiv liik mingil põhjusel puudu on. Kõik niidutaimed sobivad kasvama kenasti ka lillepeenrasse.

 

Maapinna ettevalmistus

Kõige olulisem: looduses toimub taimede vahel üsna halastamatu konkurents, kus seemnest arenevad taimed on juba suureks kasvanud taimedega võrreldes alati nõrgemas positsioonis. Seetõttu ei soovita Nordic Botanical seemneid külvata juba olemasolevasse taimestikku. Muidugi, ka nii kasvab mõni taim siiski suureks, kuid arvata on, et tulemus saab olema pettumusttekitav.

Maapinna ettevalmistuseks on erinevaid viise.

  1. Kündmine, kultiveerimine jm klassikalised põllutööd. Kui rajatav niiduala on suur ja seal eelnevalt kasvanud taimestik ei ole säilitamist väärt, on põllumajanduslik lähenemine sageli kõige tõhusam. Nordic Botanical ei soovita kasutada herbitsiide. Korralik mehhaaniline mullaharimine teeb ära sama töö, kuid märksa väiksema keskkonnamõjuga.

  2. Mullaharimine käsitsi või mullafreesiga sobib väiksematele aladele. Lille- või juurviljapeenra rajamine on paljudele tuttav tegevus. Maa tuleb läbi kaevata ja välja korjata kõik eelnevalt alal kasvanud taimede juured. Töö on palju lihtsam, kui kasutate motoriseeritud mullafreesi. Kui endal ei ole, saab laenata sõbralt, naabrilt või rentida tööriistarendist. Ka Nordic Botanical rendib huvilistele vajadusel enda mullafreesi. Kirjuta meile ja küsi.

  3. Must kile vm valgust mitteläbilaskev materjal jätab selle alla jäänud taimestiku ilma elutähtsast valgusest. Taimed surevad ja lagunevad mullaorganismide abil umbkaudu ühe suve jooksul. Maapinnal olevaid taimede seemneid kile aga ei hävita, ning mullaharimisest kile abil siiski ei pääse. See on aga oluliselt lihtsam kui eelneva meetodi korral.

Hästi ettevalmistatud mullapind on tasane ja mulla pealmised 3 – 5 cm on kobestatud. Hea on kokku korjata ka kivid, mis võivad hiljem heina sees märkamatuks jääda ja niitmisel tööriistadele liiga teha.

 

Külvamine

Parim külviaeg niidutaimedele on sügis. Siis kui niidutaimed ka ise külvitöödega tegelevad. Kevad, kui inimesed talveunest ärkavad ja oma aeda uue ja värske pilguga vaatama hakkavad, ei ole siiski palju kehvem. Nordic Botanical liigiti kogutud seemnete puhastamine võtab aega ja reeglina on kevadeti seemnete valik suurem. Mitmete taimeliikide seemned nõuavad seemnekestade pehmenemiseks ja idanemiseks pikemat mullas ligunemist ja talviseid külmakraade. Kevadiste külvide puhul võib juhtuda, et need liigid idanevad alles aasta pärast külvi.

Niidutaimede seemnete külvinormid on märksa väiksemad kui murukülvil. See tuleneb sellest, et niidutaimed kasvavad tegelikult koosluses murutaimedest märksa hõredamalt. Suurematel aladel võib see tähendada peoga külvamist, väiksematel aga tuleb seemneid pudistada näppude vahelt. Liigirikkad seemnesegud, eriti aga masinkogutud segud, ei pruugi seemnete väga erineva suuruse, kuju ja pinnaomaduste tõttu olla külvatavad põllumajanduslike külvikutega.

Kui ala väljamõõdetud, ettevalmistatud, seemned ostetud ning ala suurem kui paar ruutmeetrit, on kasulik seemnekogus külvieelselt väiksemateks portsjoniteks jagada ning teha sama ka külvatava maatükiga. Seemneid võib jagada kaalu abil. Kui aga seda ei ole, siis piisab ka, kui seemned laua peale hunnikusse kallata ja need käe, papitüki, pangakaardi või muu sobiva eseme abil enam-vähem võrdseteks osadeks jagada. Nii kindlustad, et külvitööde lõpus seemneid puudu ei tule, ega ka liigselt üle ei jää. Maatüki saad osadeks jagada maasselöödud postide vahele pingutatud nööride abil. Kui maa on keerulise kujuga, kasuta silmamõõtu. Palju sellega mööda ei pane.

Kui seemned on külvatud, tuleb eelnevalt kobestatud muld suurematel aladel tihkemaks rullida, keskmise suurusega võib ka jalgadega talluda ja päris väikeste puhul kätega patsutada. Mururulli saab nii osta kui rentida tööriistarendist. Oluline on, et seemned ei satuks väga sügavale maa alla. Ka looduses külvavad taimed oma seemned mulla pinnale. Enamustel niiduliikidel langeb seemnete idanevus oluliselt juba 1 cm sügavuselt mulla alla maetult.

 

Umbrohud ja külviaasta hooldus

Kõigepealt meeldetuletuseks – umbrohi ei ole ökoloogiline vaid kitsalt põllumajanduslik või aianduslik mõiste. Umbrohud on taimed, kelle evolutsiooniline päritolu on seotud häiritud ja ajutiste elupaikadega. Meie tavaliste põlluumbrohtude päriskoduks on mereheidise vallid, jõgede üleujutusjärgsed leetseljakud, mutimullahunnikud, metssigade tuhnimisalad jm. Põllumajandus on sedalaadi elupaiku tohututes kogustes juurde loonud ja ei saa taimele pahaks panna, et ta soodsat juhust kasutab.

Umbrohud jagunevad laias laastuks kaheks oluliselt erinevaks rühmaks: üheaastased ja püsikumbrohud. Niitude rajamisel tuleb kokku puutuda mõlemaga, kuid kumbki neist ei tähenda, et niidurajamine võiks ebaõnnestuda. Püsikutest umbrohtudeks on näiteks võilill, põldohakas, orashein, paiseleht, põldosi ja harilik puju. Enamasti on need liigid olemas juba rajatava niidu algses taimestikus ja nende ilmumine niidule tähendab, et vanast taimestikust ei ole siiski päriselt lahti saadud. Püsiumbrohtudega tuleb tegeleda ja kõige kindlam lahendus on proovida neid maksimaalsel määral välja juurida. Kui neid ei ole aga palju, võib loota ajale. Nimetatud liigid ei suuda niidutaimedega pikaajaliselt konkureerida ja vanadel niitudel neid ei leidu. Ja ka nemad on tegelikult osa elurikkusest.

Üheaastased umbrohud on enamasti väga kiirekasvulised, kiired ka õitsema ja viljuma. Üheaastastest umbrohtudest väärivad märkimist erinevad maltsad, harilik hiirekõrv, põld-litterhein, põldsinep, harilik konnatatar, nälghein, soo-kassiurb, harilik kesalill jpt. Kiirekasvuliste liikidena võivad nad kiirelt vallutada kogu külviala ja võib isegi näida, et külv on ebaõnnestunud. Tegelikult on üheaastased umbrohud sprinterid, niidutaimed aga maratonijooksjad. Niidutaimestikus on kõik seotud vastupidamise ja pikaajalisusega ning pikemas perspektiivis ei ole seal sprinteritele kohta. Ka ilma igasuguse külviaasta hoolduseta on järgneval aastal näha vaid üksikuid üheaastaseid umbrohte. Kolmandal aastal pole neid aga enam üldse.

Niidurajaja õnneks kasvavad üheaastased umbrohud enamasti nõnda kiiresti, et niites kogu vastrajatud niitu 10 – 15 cm kõrguselt, niidame me pea eranditult umbrohte. Korrates sedalaadi hooldusniitmist külviaasta suvel kahel - kolmel korral, võimalusel niidet koheselt kokku korjates ja ära viies, saame niidutaimedele anda korraliku stardi.

Kõik ei ole siiski alati nii lihtne. Nimelt müüb Nordic Botanical ka ise üheaastaseid „umbrohte”. Neist üks on ka meie rahvuslill rukkilill. Kaunid on aga ka põllul kasvavad magunad e looduslikud moonid, varesjalad ja meie põldudelt pea väljasurnud äiakad e nisulilled. Kui kasutad seemnesegusid, kus esindatud ka üheaastased õitsevad taimed, pead hooldusniitmise asendama kas osaliselt või täielikult käsitsi rohimisega. Sellega seoses tekib aga oluline küsimus:

 

Kuidas teha vahet umbrohtudel ja niidutaimedel?

Ega see alati lihtne pole. Rohenäpust aiandushuviline tunneb oma piirkonna umbrohte ilmselt küllalt hästi. Siis on nõu lihtne – kõik, mis ei ole tuntud umbrohi, on suure tõenäosusega niidutaim. Kui sa aga nii osav ei ole või kui rajad niitu endale mitte nii tuttavas piirkonnas, on abi meie kodulehel olevate liigikirjelduste juures olevatest niidutaimede idandite piltidest. Peame esialgu vabandama, et meie andmebaas pole täielik aga lubame seda jooksvalt täiendada ja parandada.

 

Niitude hooldus

 

Kodune heinategu

Niidud ei püsi ilma niitmise või kariloomade karjatamiseta, vaid muutuvad aja jooksul enamasti metsadeks. Ajalooliselt on niidud olnud eeskätt loomasööda varumise kohad ja nendega seonduv elurikkus ja silmailu on pigem kaasnenud nähtused. Tänapäeval peame neid eesmärke sageli veidi ümberreastama ja sugugi alati ei ole heinavarumine niitude säilimise ainus ja peamine eesmärk. Niidu niitmine tähendab aga ikka klassikalist heinategu, mis koosneb niitmisest, heina kuivatamisest, heina koristusest ning äraveost. Rohu purustamine jäätmaaniidukiga ei ole niiduhooldus!

Hea heinaaeg

Vanasti oli hein loomade ainus talvine toit ja selle kvaliteet oli kariloomadele ja nendest sõltuvale talurahvale elu ja surma küsimus. Rohi kasvab teatavasti terve suve ja suurim heinasaak on vahetult enne sügise saabumist augusti lõpus, septembri alguses. Heina kvaliteet loomasöödana aga hakkab pärast juunikuud kiiresti langema ja septembris tehtud heina loomad enam ei söö. Optimaalne kvaliteedi ja saagi suurus on ligikaudu vahemikus jaanipäevast juuli teise pooleni. Sestap on juulikuu nimi rahvakalendris heinakuu.

Niisiis, heina tehti ajal, kui suur osa niidutaimi õitsesid. Kaasajal aga tõuseb vähestel käsi sel perioodil vikati järgi, sest õiteilust tahetakse saada maksimum. See on mõistetav. Aianduslikus nn "lilleniitude" käsitluses on niitmissoovitusena kahetsusväärselt sageli soovitatud septembrit kui aega, kus kõigi niidutaimede seemned on saanud maha pudeneda. Nordic Botanical soovitab niita siiski juulis. Heaks indikaatoriks on aeg, kui kõrrelisete kõrred hakkavad kolletuma.

Selgitame. Seemned on taimede uuenemiseks vajalikud aga mitte nii vajalikud kui me oleme harjunud mõtlema. Meie teadmised taimede kasvatamisest on sageli seotud põllumajandusega, mis kasvatab suuremalt jaolt üheaastaseid kultuurtaimi, mille eksistentsiks on tõepoolest vaja iga-aastast külvamist. Niidutaimedest enamik on aga püsikud. On kohati raskestihoomatav aga üsna range ökoloogiline loogika, et stabiilse arvukusega populatsioonis peab üks isend keskeltläbi oma elu jooksul tootma ühe järglase. Püsikutest taimed elavad sageli kümneid aastaid ja toodavad igal aastal liigist sõltuvalt sadu, tuhandeid või kümneid tuhandeid seemneid. Elu jooksul saab seemneid olema mõnel liigil ka miljoneid. Neist suureks taimeks kasvab keskeltläbi aga tõepoolest vaid üks. Niidutaimestiku seemnelise uuenemise vajadus on seega selgelt üle hinnatud. Seemneline uuenemine sõltub palju rohkem sobivate idanemistingimuste olemasolust kui seemnete hulgast. Sobivaid tingimusi loovad aga suurepäraselt niitmine ja karjatamine. Lisaks valmib suur osa seemnetest ka niidetud heinas ja mitmed taimed õitsevad ka niitmisjärgselt kasvavas taimestikus e ädalas. Hiline niitmine soodustab suurekasvulisi taimeliike ja pikas perspektiivis vähendab taimestiku liigirikkust.

 

Niitmine

Niite niideti aastasadu vikatitega. See on kaasaja standardite kohaselt paraku raske käsitöö. Meie hulgas on õnneks küllalt veel neid, kes vikatit elus käes hoidnud. Väga vähe on alles aga neid, kes vikatiga päriselt ka kariloomadele talviseks ülalpidamiseks vajaliku koguse heina valmis on teinud. Ruutmeetrite niitmine vikatiga on tore sportlik meelelahutus, hektarite niitmine aga raske füüsiline töö, mida vähesed on valmis iga-aastaselt tegema. Nordic Botanical soovitab kindlasti väiksemaid niidulappe niita vikatiga. Me ei kahtle teie võimetes, kuid peame tõenäoliseks, et ühe heas füüsilises vormis inimese suvine vikatitöö ei saa olla palju suurem kui pool hektarit (5000 m2). Suurematel aladel tuleb kaasajal kasutada ikkagi mõnd motoriseeritud abivahendit. Lihtsaim ja odavaim neist on rohulõikur. Mis see on? Rahva seas on sedalaadi masinad tuntud peamiselt trimmeri nime all. Asjatundjad eristavad siiski peamiselt jõhviga töötavaid murutrimmereid, veidi suurema võimsusega metallist lõikekettaga rohulõikureid ja veelgi suurema võimsusega metsatöödeks mõeldud võsalõikajaid ja puhastussaage. Kaasajal on valikus ka juba üsna võimekaid akutoitel masinaid ja keskkonnasõbralikkuse aspektist võib neid kindlasti soovitada. Bensiinimootoriga tööriistal võiks soovitatav moorori kubatuur jääda vahemikku 25 – 35 cm3. Saadaval on nii kahe- kui neljataktilise mootoriga mudeleid. Neljataktilised on veidi vaiksemad ja veidi keskkonnasõbralikumad aga suurt erinevust neil kahetaktilistega võrreldes siiski ei ole. Võimsust on sellistel riistadel tavaliselt vahemikus 0,9 – 1,5 kW. Kaalu 5 – 6 kg. Sellest võimsamad masinad ei ole tegelikult suurema jõudlusega, sest piiriks saab teie enda võimekus tööriista liigutada. Raskemat masinat on liigutada ja kanda raskem.

Rohulõikurit kantakse kandetraksidega (mitte sangaga) ja sellel on reduktoriga lõikeorgani ülekanne (mitte trossiga kaarjas vars). Rohulõikuriga saab lõikeorganit vahetudes trimmida ka muru ja saagida peenemat võsa aga optimaalne on selline riist just kõrge rohttaimestiku niitmisel. Vikatist on rohulõikur 4 – 5 korda kiirem. Töö on aga endiselt füüsiliselt raske, lisaks veel mürarikas. Kanna kindlasti kaitseprille, kõrvaklappe, kinniseid jalanõusid ja pikki pükse. Rohulõikuriga suudab heas füüsilises vormis inimene aastas niita kuni 1,5 ha niitu.

Kel alad veelgi suuremad või raske füüsiline töö vastukarva, peab hankima või rentima järelkõnnitava latt- või rootorniiduki. Parimad neist suudavad niita ka üle 1 ha päevas. Lattniidukid on odavamad aga aeglasemad ja kapriissemad. Neile ei meeldi kännud, lamandunud rohi ja muud keerulised situatsioonid. Samas on nad osta enamasti küllalt soodsad ja hoolika peremehe käes töökindlad ja pikaealised. Rootorniidukid on enamasti kiiremad, kuid ka kallimad. Rentida neid masinaid hetkel väga ei saa. Nordic Botanical’il on kavas käivitada niidutehnika renditeenus. Kui oleksid potentsiaalselt huvitatud, anna meile märku. Huviliste moraalne tugi aitaks teenust kiiremini käivitada.

Mitmetes hektarites mõõdetavate niitude puhul tuleb pöörduda päris põllumajandustehnika poole. Leidke endale mõni tubli põllumehest partner ja kui teie niiduhein on loomasöödaks hea, võib juhtuda, et teil ei tule niiduhoolduse eest midagi maksta ning hein läheb just sinna, kuhu ta kuulub – karilooma kõhtu!

 

Heina kuivatamine

Toores rohi rikneb kiiresti ja heina säilitamiseks tuleb teda kuivatada. Enamasti tehakse seda otse niidul, kus päike, tuul ja soe suveõhk kuivatavad heina parimal juhul paari päevaga. Üldiselt peab siiski arvestama nelja päeva kuni nädalaga. Kuivamise kiirendamiseks ja ühtlustamiseks heina kaarutatakse. See tähendab niidetud ja ühelt poolt kuivanud heina teistpidipööramist ja kohevamaks kloppimist pärast paaripäevast kuivamist. Nii pääseb õhk paremini heinakõrte vahele ja päike kuivatama neid kõrsi, mis enne varju jäid. Heina kuivatamine nõuab head heinailma. Paar väikest hoovihma ei tee üldiselt kurja, eriti kui vihmajärgselt hein uuesti üles kaarutada. Lausvihmapäevad on juba halvemad. Kahju heinale ei ole suur, kui hein on värskelt niidetud. Juba kuivanud hein aga kipub vihma saades kiirelt hallitama. Loomasöödana on selline hein kõlbmatu ja tema koristamine on kopituslõhna tõttu rõõmutu töö.

Heina kuivatamisel on parimaks tööriistaks pika varrega painduvate pulkadega plastreha. Reha saad osta poest. Varre ka aga mitte eriti pikka. Hea heinareha vars on 2,5 – 3 m pikk. See tuleks niiduomanikul ise teha. Sirge kuuse- või ka lepalatt on parim rehavarre materjal, vana hea käsihöövel aitab latist varre valmis voolida. Varre materjal varu paar kuud enne heinaaega, koori see ära ja vars tee juba kuivanud materjalist. Reha kinnita varrele kruviga ja arvesta, et uue varre otsas võib reha peagi logisema hakata. Siis keera kruvi välja, toksa varre tagumise otsaga paar korda vastu kivi ja keera kruvi uuesti sisse.

Väga oluline on arvestada, et hoogsal heinatööl hõõrub ka siledaim rehavars riisuja käed rakku. Kui tööd on palju, pane parem kohe kindad kätte. Valusad rakud tekivad salamahti ja see võib rikkuda kogu heinateorõõmu.

Suurmatel aladel tuleb taas appi põllumajandustehnika.

 

Heina koristamine

Hea hein lõhnab magusalt, kopitanud hein haiseb kõdu järgi. Kui oma niidust hoolid, siis tuleb hein aga igal juhul ära viia. Maha jäetud hein lämmatab ja mädandab tema alla jäänud taastärkavat rohtu ja lisab niidule toitaineid.

Heina kuivatamisel ja koristamisel on veel üks oluline roll niidu järjepidevuse tagamisel. Nimelt pudenevad heina kuivatamise käigus maapinnale taimede seemned. Ka seemned, mis pole niitmise hetkel veel päris küpsed, suudavad küpseda kuivavas heinas ja heina koristamise käigus juba maha pudeneda. Niidetud ja koristatud maapind on lühikest aega seemnete tärkamiseks soodne keskkond ja seetõttu on heinakoristus oluline osa niidu loodusliku uuenemise tagamisel.

Heina koristamise peamised tööriistad on taas pika varrega reha ja heinahang. Hang on heina tõstmise tööriist, mis kohati unustuse hõlma on vajunud ja vaevalt neid kaasajal kuskilt poest enam osta saab. Enamasti on tegemist kolmeharulise hargilaadse riistaga, millel aga keskmine haru ülejäänutest ülespoole eemale on painutatud. Kui teil hangu ei ole, ei jää töö sellest tegemata. Ka sõnnikuveoks mõeldud peenikeste harudega hark ajab asja kenasti ära. Laiade lamedate harudega aiahark heinateoks ei sobi.

Rehaga riisutakse hein kokku vaaludesse, vahel ka hunnikutesse. Hanguga saab heina vaalust võtta ja koormasse tõsta või lühemate distantside puhul õlale toetatult ka transportida. Ka koormast heinalakka jõuab hein hangu otsas.

Heina võid niidult ära vedada niisiis kas otse hangu otsas või mõne transpordivahendiga. Tavaline üherattaline aiakäru ei mahuta kohevat heina kuigivõrd palju. Hea on, kui sul on võimalik niidule sõita sõiduauto ja järelkäruga. Kärusid saab rentida ja võid kohe julgelt suurema võtta. Lahtine hein on kohev ja kerge ning ka tagasihoidlik sõiduauto jaksab vedada endast kordi suuremat heinakuhja.

Isetehtud hein on nn lahtine hein. Põllumajandusmasinad pressivad heina pakkideks või rullideks. Lahtine hein on aga alguses väga kohev. Aja jooksul vajub hein iseenda raskuse all kokku. Nii võib kolmemeetrisest heinakuhjast saada paari nädala jooksul u meetrikõrgune. Lahtise heina ladustamisel heinalakka või -küüni võid sellega arvestada ja heina veidi tallata. Siis mahub teda rohkem. Tallamise töö meeldib eriti lastele. Ka hea hein veidi tolmab, hoolitse heinatallamisel ruumi hea ventilatsiooni eest!

 

Mida teha heinaga?

Niiduhein on väärtuslik loomasööt. Kui sul endal rohusööjaid loomi pole, proovi hein viia neile, kellel on. Karjakasvatajad on heina kvaliteedi osas nõudlikud. Hoolitse, et su hein oleks hästi kuivanud, lõhnaks hästi ja ei sisaldaks loomadele ohtlikke esemeid (traate, nööre, klaasikilde jms).

Kui heina on vähe ja seda ei ole mõtet kaugemale transportida, siis saad heina kompostida. Kuiv hein komposteerub väga aeglaselt ja moodustab üllatavalt vettpidav hunniku, mille sees olev kuiv hein ei taha mitte lagunema hakata. Lagunemise kiirendamiseks on hea hunnikut segada või niisutada. Hein on aga suurepärane vahe- ja täiteaine olmejäätmete, kuivkäimla sisu jms kompostimisel.

Kui sa pole kunagi lakas värsketel heintel maganud, siis proovi see kindlasti ära!

Kuiv hein ka põleb aga heina põletamine ei ole kindlasti soovitatav. Hein suitseb põledes tugevalt ja suits on väga ebameeldiva kirbe haisuga. Heinast jääb alles palju tuhka (u 10 korda rohkem kui puidu põletamisel) ja heinas leidub lisaks surnud taimedele lühikeseks ajaks seal varju leidvaid putukaid.

 

Niidualade karjatamisest ja väikese lamba- või kitsekarja pidamisest kirjutame juba lähitulevikus.

KÜSI NÕU