IGAÜHE LOODUSKAITSE

Igaühe looduskaitse on arusaam, et igaüks meist saab olla looduskaitsja ja igaühel meist võib olla oma isiklik kaitseala. Klassikaks saanud igaühelooduskaitseline tegevus on näiteks pesakastide meisterdamine ja ülespanek õõnespesitsevatele lindudele. Siit aga saab astuda õige mitu sammu edasi ja kodumaiste taimede ja niidukoosluste väärtustamine on oluline osa sellest. Kõik, kes niitudest midagi teada tahavad ja tahavad kogeda seda kaunist ja nüüdseks harulasaseks muutunud maastikuelementi, saavad minna mõnele meie kaitsealadest, kus niitude hea käekäigu eest hoolt kantakse. Mõned kaunid niidualad on säilinud küll ka väljaspool kaitsealasid aga üldine pilt on siiski masendav. Võib öelda, et liigirikkad niidud on meil viimase poole sajandiga muutunud omamoodi museaalideks, mida säilitatakse vaid kaitsealadel ja mille olemasoluks tuleb nende eest hoolitsemisele kõvasti peale maksta. Väljaspool kaitsealasid ei huvita aga niitude saatus suurt kedagi ja nii on nad suuremas osas üles küntud ja kultuuristatud, lastud võsastuda, ehitatud täis või kaevatud tühjaks. Pikka aega säilisid niidutaimed kitsaste ribadena teede ja põldude ääres. Põlluservad on aga sageli vaid meetrilaiused, mis ei suuda pakkuda sobivat kasvukohta sugugi kõigile niidutaimedele, ammugi veel elupaiku niiduloomadele. Põldudel juba aastaid kasutatud agrokemikaalid mõjutavad tugevalt ka kitsaid põlluservakooslusi. Viimasel ajal on keemilised umbrohutõrjevahendid aga leidnud kasutust niigi müra, tolmu ja soola alla kannatavatele teedeäärtele.

Vanades taludes on sageli uued omanikud, kes vikatit enam kätte ei võta ja hooldavad kunagisi niidualasid murutraktoritega, mis võimaldab kunagiste niidukoosluste liikidest ellu jääda vaid vähestel. Uusasundused on enamasti aga rajatud endistele põllumaadele, kust niiduliigid kadunud juba ammu ja ilma muruniitmiseta hakkavad kasvama kiirelt hoopis jäätmaadele omased taimeliigid.

Niiduliigid peavad jätkusuutlikkuse tagamiseks saama levida ühelt sobivalt kasvukohalt teise. Nii asendatakse mõnel alal mingil põhjusel väljasurevaid liike ja rikastatakse liikide genofondi. Kaasajaks on aga juhtunud, et niidualade side teiste sarnaste aladega on katkenud ja paljude liikide väljasuremine mõnelt niidult või mõne liigi puhul ka tervest Eestist vaid aja küsimus. Teadlased nimetavad asjaolu, et meil sellised liigid veel olemas on, väljasuremisvõlaks. Me võime sellest aru saada ja murelikult noogutada nii nagu teevad seda paljud. Aga me võime ka luua enda väikesed kaitsealad, olgu need siis kasvõi vaid ühe lillepeenra suurused. Iga säärane algatus aitab kasvõi vähesel määral täita lünki selles traditsiooniliste maastike kildudeks muutunud mosaiigis ja anda niiviisi nii mõnelegi liigile vajalik vahejaam levimiseks aladele, kus teda pikisilmi oodatakse. Vastutasuks looduse hoidmise eest aga saad endale lõputult ilu ja põnevat avastamist pakkuva elukeskkonna.

 

KAITSEALUSED LIIGID: SÄILITADA, ÜMBER ASUSTADA, ASENDUSROHESTAMINE?

Kaitsealused taimel ja loomaliigid on sellesse seisu jõudnud erinevaid teid mööda. On liike, mis on erilise kaitse all seetõttu, et inimtegevus on nende käekäiku niivõrd mõjutanud, et kunagi harilike liikide eksistents kas lokaalselt või ka lausa globaalselt on sattunud ohtu. Selles osas on looduskaitsel jutustada palju lugusid, milles osad on õnnetu lõpuga (ebapärlikarp, lendorav, euroopa naarits) osad aga mitte (merikotkas). Mõned liigid on haruldased aga seetõttu, et nad on meil oma loodusliku levila äärealal. Siinsed tingimused sobivad neile vaid mööndustega ja keskkonna muutusteta ei saa nad ka kunagi tavalised olema. On ka liike, kes on oma loomult haruldased ja kes samuti ei muutu tavaliseks isegi siis kui nende kaitsmine võtta esmaseks ülesandeks. Tuleb aga alati meeles pidada, et kaitseall olemine on liigi juriidiline staatus ja otsest seost sellel ja tema bioloogilisel olemusel ei ole. Seetõttu on haruldased ja kaitset vajavad ka paljud sellised liigid, kelle nime me kaitsealuste liikide nimestikust ei leia ja kaitsealuste liikide nimestikus liike, kes tegelikult erilist kaitset ei vaja.

Vahel võib aga juhtuda, et kaitsealune liik on ennast sisse seadnud kohta, kus inimestel on muud plaanid kui tema kaitsmine. Sel juhul võimaldab seadus käituda mitmeti ja milline on kõige õigem käitumisviis, ütleb sageli vastavat liiki tundev ekspert.

 

Kaitsealused liigid jagunevad kolme kategooriasse, mis lühidalt tähendab:

I kaitsekategooria liigi leiukohta moodustatakse selle liigi kaitseks kaitseala.

II kaitsekategooria liigi leiukohtadest peavad pooled asuma kaitsealadel. Liigi leiu korral otsustatakse, kas kaitseala on vaja või mitte.

III kaitsekategooria liigi leiukohtadest peab paiknema vähemalt 10% kaitsealadel. Enamasti peetakse seda nõuet täidetuks aga tegelikult on liigid sageli võrdlemisi tavalised ja kui palju neid asub kaitsealadel ja kuipaljud mitte, on pea võimatu kindlaks teha.

 

Kui kaitsealune liik peaks saama võimalikuks takistuseks mõnele inimesele meelepärasele tegevusele, on mitmeid võimalusi, millest lihtsaim on planeeritud tegevus ära jätta. Et see aga sageli inimestele ei meeldi, tuleb vaadata teisi võimalusi.

Üheks võimaluseks on kaitsealuse liigi ümberasustamine. See on looduskaitseringkondades õrn teema, sest paljud näevad sedalaadi tegevuses võimalusi mistahes majandustegevuste võimaldamisel. Tegelikult on ümberasustamine aga alati kadudega tegevus ja oskamatult tehes võivad kaod olla sama suured kui kaitsealuste isendite hävitamine kohapeal.

Oskuslik ümberasustamine võib aga olla väga tulemuslik ja kui seda kombineerida seire ja vajadusel järelhooldega, võib ümberasustatud populatsioon saada pareminigi hakkama kui hoolitsuseta looduslik. Omaette küsimus on alati, kuhu kaitsealune liik asustada? Asustamistegevuse käigus võidakse kahjustada keskkonda, kuhu liik ümber asustatakse. Seetõttu võiks alati ümberasustusaladena kaaluda korrastatavad jäätmaid, rekultiveeritavaid karjääre või muid alasid, kus tegevus loob lisaväärtust. Nii võib kaitsealuse liigi ümberasustamine olla samuti osa igaühe looduskaitsest.

Kaitsealuse liigi ümberasustamine võib olla niisiis otseselt looduskaitsealane tegevus. Samas võib ta olla lisaks sellele ka signaal avalikkusele, kuidas arendaja või ettevõtja oma tegevusi teeb ja kuidas ta hindab meie ühiseid väärtusi, mida loodus kahtlemata on. Sedalaadi avalikke sõnumeid kandvaid algatusi tembeldatakse konservatiivsete looduskaitsjate poolt sageli rohepesuks aga kui tegevusel on kasu nii loodushoiule kui ettevõtte kuvandile, siis kaotajaid ju polegi.

Eestis on aga veel üks kena alternatiiv. Kaitsealused liigid, eriti kui tegemist on niiduliikidega, on sageli kehvades ja aina halvenevates tingimustes ning ilma inimtegevuseta hävivad sedalaadi aladelt varem või hiljem. Kui ettevõtja, kelle tegevus mõjub kuskil negatiivselt mõnele kaitsealusele liigile, võtaks enda hoole alla sama ja temaga koosesinevate liikide kasvuala kuskil mujal, võib kogu kahju liigile olla väiksem ja kui päästetavaid isendeid on rohkem kui hävitatavaid, siis on tegemist isegi omamoodi looduskaitse edulooga. Nimetagem sedalaadi tegevust parema puudumisel asendusrohestamiseks. Asendusrohestamine on niisiis samuti osa igaühe looduskaitsest.

Kutsu meid rääkima

+372 53 480 861

OÜ Nordic Botanical